Читать книгу Vere sund онлайн
4 страница из 142
„Sa sündisid siin,” ei jätnud Polworth järele. „Järelikult oled sa korn.”
„Häda on selles, et selle põhimõtte järgi oled sina Birminghami mees.”
„Käi kuradile!” niuksatas Polworth jälle, siiralt haavununa. „Ma olen elanud siin sellest ajast peale, kui olin kaks kuud vana, ja minu ema on Trevelyani soost. Identiteet on see – see, mida sa tunned siin,” ja Polworth lajatas rusikaga südamekohale. „Minu ema suguvõsa on sajandeid Cornwallis elanud…”
„Nojah, minule pole veri ja muld3 kunagi…”
„Kas sa kuulsid selle viimase küsitluse kohta?” rääkis Polworth temast üle. „Küsiti: „Mis on teie rahvuslik päritolu?” ja pooled – pooled – olid pannud linnukese „korni”, mitte „inglise” kastikesse. Tohutu edasiminek.”
„Vahva,” ühmas Strike. „Mis järgmiseks? Kastikesed nende jaoks, kes peavad ennast dumnoniideks ja roomlasteks?”
„Kurat, jätka sama ülbe tooniga,” ütles Polworth, „ja sa näed, mis saab. Sa oled liiga kuramuse kaua Londonis olnud, poiss… Selles pole midagi halba, kui inimene on oma päritolu üle uhke. Selles pole midagi halba, kui kogukonnad tahavad osa võimu keskvalitsuselt tagasi enda kätte saada. Šotlased näitavad järgmisel aastal teed. Küll sa näed. Kui nemad iseseisvuse saavad, läheb lahti. Siis lähevad keldi rahvad üle kogu riigi liikvele.