Читать книгу Vere sund онлайн

8 страница из 142

Mida täpselt Leda köögilauale jäetud kirjakeses ütles, seda polnudki Strike teada saanud. Kahtlemata olid tal olnud korteriperemehe või mõne kallimaga rasked ajad, või siis oli tulemas mõni muusikafestival, kuhu ta iseäranis minna ihkas – kahe lapsega slepis muutus raskeks elada täpselt nii, nagu tema süda soovis. Mis ka polnud tema pikaleveninud eemaloleku põhjus, ostis tema vennanaine Joan, kes oli sama konservatiivne ja korralik, kui Leda oli muutliku meelega ja kaootiline, Strike’ile koolivormi ja pani ta kohalikku kooli kirja.

Teised nelja ja poole aastased vaatasid, suu ammuli, kui Strike’i klassile tutvustati. Mõned hakkasid itsitama, kui õpetaja ütles tema eesnime – Cormoran. Strike muretses kogu selle kooliasja pärast, sest ta oli kindel, et emme oli öelnud, et paneb ta „koduõppele”. Ta püüdis onu Tedile öelda, et tema arust emme ei taha, et ta kooli läheks, kuid Ted, kes oli tavaliselt nii mõistev, ütles kindlalt, et ta peab minema, niisiis oligi ta nüüd siin, üksinda imeliku aktsendiga võõraste hulgas. Strike, kes polnud kunagi eriti nutta osanud, istus vana klapplaua taha, kurgus õunasuurune klomp.