Читать книгу Vere sund онлайн

6 страница из 142

Laua äärde üksi jäänud Strike’i pilk uitas äraolevalt üle pubi, mida ta oli alati pidanud oma joogikohaks. Pubi oli aastate jooksul muutunud, kuid oli veel äratuntavalt seesama koht, kus Strike ja tema korni semud olid hilisteismelistena kokku saanud. Strike’i valdas kummaline topeltmulje, nagu oleks ta täpselt seal, kuhu ta kuulub, ja seal, kuhu ta pole kunagi kuulunud, tohutu tuttavlikkuse ja eraldioleku tunne.

Kui tema pilk liikus sihitult puitpõrandalt merepiltidele, avastas ta, et vaatab otse suurtesse murelikesse silmadesse, mis kuulusid naisterahvale, kes koos sõbrannaga leti ääres seisis. Naisel oli pikk kahvatu nägu ja tema tumedates õlgadeni ulatuvates juustes oli halle viirge. Ta polnud Strike’ile tuttav, kuid Strike oli juba viimane tund aega tähele pannud, et mõned kohalikud küünitavad kaela, et teda näha, või proovivad teha nii, et tema neid märkaks. Ta pööras pilgu ära, võttis välja telefoni ja tegi näo, et kirjutab sõnumit.

Tuttavatel oli ettekääne jutuajamiseks varnast võtta, kui ta peaks ilmutama vähimatki märki nende julgustamisest, sest paistis, et St. Mawesis teavad kõik, et Strike’i tädil Joanil oli kümne päeva eest diagnoositud kaugele arenenud munasarjavähk ning et Strike, tema poolõde Lucy ja Lucy kolm poega olid kohe Joani ja Tedi poole tõtanud, et pakkuda neile niipalju toetust kui võimalik. Nüüd juba nädal aega oli Strike pidanud vältima pärimisi, võtma vastu kaastundeavaldusi ja viisakalt keelduma abipakkumistest iga kord, kui julges jala majast välja tõsta. Ta oli tüdinud otsimast uusi mooduseid, kuidas öelda: „Jah, paistab, et teha pole midagi, ja tõesti, see on meie kõigi jaoks õudne jama.”