Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

25 страница из 27

Ruth on Raadio Nelja „Naistetunni“ fänn juba aastaid, aga hakkab alles nüüd mõistma, milleks kõik need saatelõigud „žongleerimisest“ ja miks mainitakse pidevalt, et võimatu on „saada kõike, mida hing ihkab“. Kui end natuke liigutada, oli täiesti võimalik seada sisse adekvaatne lapsehoiukord. Mida ta tellinud polnud, olid emotsioonid. Ta tundis end kohutavalt, et Kate’i juurest lahkus, aga kui astus esimest korda oma kabinetti, oma isiklikku kabinetti tema nimega uksel, tundis ta nii tohutut kergendust, et oleks peaaegu nutma puhkenud (ja Ruth reeglina nutmisega ei tegele). Kui ta jääb Kate’ile järeleminekuga hilja peale, süüdistab ta end peaaegu igas inimsusevastases kuriteos. Ta igatseb olla koos oma lapsukesega, aga kui ta on, kipub talle peaaegu paanika peale. Kas ta sellest kunagi ka pääseb või jääb ta emaduse maailma igavesti lõksu?

Nüüd pargib ta roostes auto oma majakese ette. Turvavalgustus süttib ja lööb valgeks umbekasvanud aia ja võsastunud põõsad, mille tuul on maadligi vajutanud. Kate on magama jäänud, ning kuigi see tähendab, et nüüd ei uinu ta uuesti enne südaööd, on Ruth tänulik. Ta kannab lapseistme majja ja asetab selle keset elutuba. Flint tuleb Kate’i nägu nuuskima. Ruth tassib kassi eemale. Ta emal on arvukalt lugusid sellest, kuidas kass istub imiku näole ja lämmatab ta surnuks, aga seni on Flint ilmutanud sõbralikult eemalehoidvat suhtumist ja Ruth toetub liialt tema seltskonnale, et Flinti mingites kurjades motiivides kahtlustada. Ta annab loomale süüa, teeb endale teed ja röstsaia ning valmistub nautima tunnikest rahu.