Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

21 страница из 27

„Mul on tütar,“ teatas Cathbad uhkelt.

„Ega sina teda sünnitanud!“ karjus Ruth vastu. „Su naine ju sünnitas!“

Cathbad ei teinud teist nägugi, kui Ruth kisas, vandus ja kinnitas, et vihkab kõiki mehi, eriti Cathbadi. Viimane oli talle ürte peale puistanud, ümber voodi tammunud ja loitse pomisenud ning viimaks lihtsalt ta kätt hoidnud.

„Siin läheb veel mitu tundi!“ kiitsid ämmaemandad rõõmsalt. Aga Kate tuli ilmale kümme minutit pärast südaööd, vältides seega halloween’i ja saabudes pühakute päeval.

„Mina kogu seda katoliiklaste umbluud ei järgi,“ teatas ema, kui Ruth selle teatavaks tegi. Ruthi mõlemad vanemad olid uuestisündinud kristlased ja leidsid, et kõigist usulahkudest teadis vaid nende oma Tõelist Tõde – Ruth oleks neile varmalt võinud selgitada, et see oli meelepett, mida nad jagasid iga usurühmitusega alates sellest, kui assüürlased hakkasid oma esivanemate juurde matma savianumaid, nii kindluse mõttes.

Kui Ruth oli esimest korda tütre raevukat näokest vaadanud, üllatas teda äkiline äratundmine. Mida iganes ta ka oodanud oli, see polnud igal juhul see. Raamatud olid pajatanud emaarmastusest, eufooriast ja üüratust rõõmust ja tissitamisest iga küsimise peale. Ruth oli liiga kurnatud, et tunda eufooriat. Ta polnud sellel silmapilgul isegi kindel, kas ta armastust tunneb. Selge oli talle vaid see, et ta tunneb oma lapse ära: ta polnud võõras, vaid kahtlemata Ruthi tütar. See tundmus kandis ta läbi rinnaga toitmise agoonia (kaugel sellest looduslähedasest idüllist, mida raamatus lubati), läbi üksinduse, mis mattis ta enda alla niipea, kui vanemad olid lahkunud, läbi magamata ööde ja neile järgnenud zombilike päevade. Ta tundis oma last. Nad pidid selle asja koos läbi tegema.