Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

24 страница из 27

Terve jaanuarikuu väljusid Ruth ja Kate majast haruharva. Ruthi hinge toitsid Raadio Neli („The Archersi“ kuuldemängu kaks episoodi olid ta päeva rõõmuoaasid) ja Kate’i jälgimine. Ta polnud oodanud, et imiku tujud päevast päeva muutuvad. Ühel päeval võis Kate naeratada – enamasti naeratas ta Ruthi kassi Flinti peale –, järgmisel päeval laliseda ja ühel rõõmustaval puhul öö läbi magada. Üsna pea tervitas ta ema vingerdamisega üle kogu keha ja rõõmsa jalgade siputamisega. See arvatavasti Ruthi mõistuse päästiski.

Kui veebruaris saabus Cathbad Imbolci ehk kevade saabumist tähistama (veidi enneaegselt, sest lumi oli alles maas), hämmastas ta Ruthi küsimusega, millal too kavatseb tagasi tööle minna. Eraklikust eluviisist oli saanud Ruthi ainus reaalsus, tema side maailmaga oli kahanenud arvutiekraaniks nelja seina vahel. Aga kui Cathbad tööd mainis, taipas Ruth, kui väga ta seda igatseb. Ta igatses oma tudengeid ja kolleege, aga kõige enam arheoloogiat, vaevalist asitõendite läbisõelumist, luude ja mulla ajastutepikkusi saladusi, avastusrõõmu. Jätnud Kate’i oma sõbranna Shona hoolde, kes paistis olevat selle sündmuse puhul terve mänguasjapoe tühjaks ostnud, läks Ruth Phili jutule. Siis tuli ta koju, tellis internetist mõned kontoririided (sünnituseelsed riided olid seletamatul kombel kitsaks jäänud) ja asus Kate’i pudeliga rinnast võõrutama. See viimane ülesanne osutus nii raskeks ja emotsionaalseks, et pani Ruthi äsjaleitud otsusekindluse rängalt proovile. Aga ta jäi siiski endale kindlaks ning märtsi alguseks oli ta tööl tagasi.