Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

23 страница из 27

Tulevane dr Kate Galloway röögib tagaistmel ikka veel, kui Ruth kodu poole sõidab. Ta elab King’s Lynnist väljas, North Norfolki rannikul, aga mitte ühes neist paljudest piltpostkaardisarnastest mereäärsetest kuurortidest, vaid üksildases majakeses inimtühja, ent kauni maalahmaka kõrval, mida nimetatakse Saltmarshiks. „Ega sa sinna hirmsasse majja elama jää, kui lapse saad, ega ju?“ oli ema küsinud. „Miks mitte?“ oli Ruth vastu pärinud.

Ta armastab seda maja, armastab vaadet, mis ulatub üle raba tühjusesse, armastab taevalaotust ja mere häält, armastab taevast mustama panevaid linde, kelle tiivad värvuvad päikeseloojangus roosaks. Aga talv oli karm, pidi ta tunnistama. Ta veetis jõulud vanemate pool Lõuna-Londonis ja oli vaid rõõmus, kui tulema sai, kuna tal sai kõrini palvetamisest enne söögikordi ja vennanaise kalorijuttudest. Aga kui nad Kate’iga viimaks koju jõudsid ja jäid majakeses omaette, tuul mere poolt möirgamas, tundis ta väikest, kuid sugugi mitte ebareaalset hirmutorget. Nad olid omapäi, selles asjas tõesti ainult kahekesi. Ruthi maja on üks kolmest, aga teine on tühi ja kolmas kuulub nädalalõpuveetjatele, kes külastavad seda nüüd, mil nende lapsed on suureks kasvanud, järjest vähem. Ta lähimad naabrid elavad külas, miili kaugusel mööda valgustamata lagedat teed lameda rabamaa kohal, ja sealsete majade aknad olid enamasti talveks laudadega kinni löödud.