Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

26 страница из 27

Kohe, kui ta maha istub, heliseb telefon. Nelson helistab.

„Tere. Kuidas läheb?“

„Hästi. Kust sa helistad? Oled juba tagasi?“

Õõnes naer. „Ei, passin ikka veel siin kuradima Lanzarotel ja kuulan, kuidas maailma kõige tüütum mees räägib kõvaketastest.“

„Kõlab lõbusalt.“

„Sa ei kujuta ettegi.“

Tekib pikk riikidevaheline vaikus. „Kuidas Katiel läheb?“

„Kate’il,“ parandab naine.

Kannatamatu mühatus. „On tal kõik kombes?“

„Kombes. Magab praegu.“ Sealt, kus Ruth istub, näeb ta Kate’i väikest rinda kerkimas ja langemas. Kuigi ta ei kontrolli enam iga kümne minuti tagant, kas tütar ikka hingab, teeb ta seda korra tunnis ikka.

„Kuidas lapsehoidja on? Kõik toimib kenasti?“

„Issand. Sa tegid tema kohta politseipäringu. Kaks korda.“

„Ka neist kontrollidest nihverdatakse asju mööda.“

„Ta on tubli. Pole mõrvar ega lapsepilastaja. Korralik inimene.“

Sigineb järgmine paus, mil kumbki meenutab inimesi, kes osutusid kellekski teiseks, kui esmapilgul tundunud olid. Ruth oli politseid abistanud kahes mõrvajuurdluses, mis puudutasid lapsi.