Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

3 страница из 27

Kui külastusaeg on lõppenud, jätab blond naine kinkide ja muside saatel hüvasti ja silitab viimast korda beebi pead. Mees seisab voodijalutsis, toksides kergelt oma kingakontsa, justkui kannatamatult lahkuma kibeldes. Ema naeratab, äiutades oma last kõigutamatu emaduse ajatus poosis.

Uksel pöördub blond naine lehvitama. Mees on juba läinud.

Aga viis minutit hiljem on ta tagasi, üksi, tuleb kiiruga, peaaegu joostes. Voodi juures ta peatub. Sõnatult asetab naine beebi ta kätele. Ta nutab, kuigi laps on endiselt rahulik.

„Ta näeb sinu moodi välja,“ sosistab naine.

On mõõnaaeg. Ehavalguses sirutub liiv kollaste ja hallide ja kuldsete lintidena kaugusse. Kaljulompide vesi peegeldab kahvatusinist taevast. Kolm meest ja naine jalutavad aeglaselt üle ranna, aeg-ajalt nad küürutavad, uurivad tähelepanelikult maapinda, võtavad proove ja pildistavad. Ühe mehe käes on midagi üsna sauasarnast, mille ta kindla vahemaa tagant liiva sisse surkab. Nad mööduvad üksikul kaljurünkal konutavast majakast, mille viks punane ja valge värv on maha koorumas, ja rannast, millele hiljuti varisenud kivid sunnivad neid madalast mereveest läbi kahlama. Siit edasi on rannajoon moondunud ridamisi väikesteks abajateks, mis oleksid justkui pehmest liivakivikaljust välja uuristatud. Nende käik aeglustub, kui nad peavad ukerdama üle vetikatest ligedate kivide ja vanade muulivaremete. Üks meestest kukub vette ja teised mehed naeravad, häälte kõma liikumatus õhtuõhus vastu kajamas. Naine rühib tagasi vaatamata edasi. Viimaks jõuavad nad kohta, kus kalju küünitub merre ja moodustab seal lageda neeme. Maa kaardub teravalt eemale, tekitades V-kujulise merekääru, kus looded näivad eriti kiirelt liikuvat. Valgetipulised lained tormavad sakiliste kaljude poole ja kajakad kisavad hullunult. Kõrgel pea kohal, kalju merepoolseimas tipus, seisab hall, pisut gooti stiilis kivimaja parapeti ja merepoolse ümara torniga. Tornis lehvib Union Jack.