Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

6 страница из 27

„Siitkaudu pole rannast väljapääsu,“ hoiatab mees, kelle vanaisa oli aednikuna töötanud. „Me ei taha veelõksu jääda.“

„Siin on piisavalt madal,“ vaidleb Trace, „kahlame läbi.“

„Aga siin on reetlikud hoovused,“ hoiatab omakorda Ted, „lähme parem ära pubisse.“

Trace ei tee temast väljagi, vaid pildistab kaljuseina, mille hallide ja mustade kihtide seas esineb aeg-ajalt üllatavalt punaseid triipe. Ted torkab saua maasse ja märgib GPSi näidu üles. Kolmas mees, Steve nimeks, uitab edasi kohani, kus kalju lõhenemine on tekitanud sügava kuristiku. Kuristiku suue on tõenäoliselt varingu ajal pudenenud kividest umbes. Steve hakkab üle klibu ronima, kummikud lahtistel kividel libisemas.

„Ettevaatust,“ ütleb Trace, aga ringi ei vaata.

Meri on nüüd valjem, surudes kõminal maale peale, ja merelinnud naasevad pesadesse kõrgetel kaljunukkidel. „Hakkame parem minema,“ pakub Ted uuesti, aga siis tõstab Steve kaljuseina ääres häält: „Kuulge, tulge vaadake seda!“ Nad longivad tema juurde. Steve on kiviklibuhunnikusse pilu kaapinud ja kükitab selle taga avaneva koopasuu ees. See on sügav tühemik, peaaegu kangialune, mille kohal võlvuvad tumedad rusuvad kaljud. Steve on mõne suurema kivi kõrvale nihutanud ja küünitab end nüüd millegi kohale, mis liivasest mullasest pooleldi välja turritab.