Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

8 страница из 27

Seersant Judy Johnson, kes jagab (protestidest hoolimata) Cloughiga töölauda, imiteerib oksendamist. Clough ei tee teda märkamagi, vaid topib alles jäänud mustikamuffini suhu.

„Dave, sa peaksid siia tulema,“ ütleb Trace, „me leidsime luid.“

Clough kargab liikvele, haarab telefoni ja sööstab ukse poole, karjudes, et Judy talle järgneks. Efekti rikub õige pisut see, et ta unustas autovõtmed maha ja peab nende pärast tagasi tulema. Judy istub endiselt laua taga, kivinägu ees:

„Mis mõttes „järgne mulle“? Sa pole minust kõrgemal auastmel.“ Clough ohkab. Nii tüüpiline Judyst vastu punnida ja selle nädala ainuke mürglivõimalus Cloughi jaoks ära rikkuda. Naine on tähtsust täis läinud, sestpeale kui ta eelmisel aastal ametikõrgendust sai, arvab Clough. Olgu, ta on kobe politseinik, aga norib tema kallal iga pisiasja pärast, nagu lõpetamata aruanne, maha magatud kohtumine, salvestamata telefonikõne. Aga millal aruanne varem on kuritegusid lahendanud, küsib Clough temalt mõttes, kuigi välja ta seda ei ütle, kuna Judy on üsna hirmuäratav.