Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

2 страница из 36

Märkasime surnukeha esimest korda hetkel, mil ema tädi Charlotte’i suunas hüüdis: „See on hullumeelsus!“

Ammu surnud ja kõdunenud puu tüve all lamav naine oli veel vaid osaliselt nähtav, lumesadu kattis teda hääletult ja kiirustades kinni. Puu oli tüvelt langenud ammu enne seda, kui selle kõrvale ilmus surnukeha, ajahammas oli osa selle kärbunud tüvest juba hakkama pannud. Naine oli surutud selle õõnsusesse, ta räigetes toonides siidsallid ja rätikud meenutasid veidrat pesa. Täies riides, nägu poris, jalad ebaviisakalt harkis, viimase hetke jaoks igati ebaväärikas poosis. Tundsin soovi tema juurde kiirustada, ta jalad ettevaatlikult kokku panna ning keha seejärel hoolikalt ühega ta õhukestest sallidest katta. Veider, kuidas soov teise inimese väärikust säilitada jättis varju lihtsa tõsiasja, et keegi oli ta tapnud.

Tormi piits plaksus vastu meie kirvendavaid nägusid. Lumevaip oleks ta peagi täielikult katnud. Küllap oli ta siin lamanud eelmisest ööst saadik, külmad lumehelbed seljal pärlendamas. Kes iganes temaga seda tegi, kes temaga nagu lihalasuga toimetas, on astunud väljapoole inimsuse piire.