Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

4 страница из 36

Kõik algas mu ema raamatuklubi ambitsioonika katsega korraldada rahulikku nädalalõpuüritust, mina olin lihtsalt kontvõõras. Suurem osa keskklassi tualettruumides leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui nende lugemisnimekiri ja olen põhjustel, mis peagi teatavaks saavad, seda alati joomisklubiks pidanud. Mõned meist arendasid teemat edasi tappes, mõned surid. Mina jäin ellu. Kui meie lugu viimaks avalikuks sai, levis see katkuga võrdväärses tempos, kuid meie, naised, jäime selles üksnes visandatud tegelaskujudeks, meie lugu võis nähtavuselt võrrelda heitgaasipilvega. Meist said äpardunud lummutised ja teema ise andis ainest pöörasteks spekulatsioonideks. Praeguse hetkeni.

Ma jõuan alati tagasi oma moto juurde: tõde ei saa kellelegi kahju teha. Ja see on tõde, et sellesse majja astudes olid meil kõigil kaasas oma väikesed räpased saladused ja mädapaisena vinduvad vimmad.

Tõele vastab seegi, et mu ema pole päris kindlasti selline inimene, keda keegi eluohtlikul nädalavahetusel enda kõrval näha tahaks. Mööda pikka kruusaga kaetud sissesõiduteed maja suunas sõites tegi ta oma arvamuse mulle täiesti selgeks.