Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

5 страница из 36

„Kulla Ursula.“

Tõstsin tema katkestamiseks sõrme.

„Sind ei peaks siin üldse olema,“ jätkas ema, „niisiis palun suru endas alla igasugune vajadus mingiski küsimuses oma arvamust avaldada. Ole kogu selle aja vait.“

Lasin sõrmel langeda.

„Luba endale meelde tuletada, et tegemist on ühe ja ainsa nädalavahetusega, mille saan koos raamatuklubiga veeta, ja ometi pidid sa tulema ja selle kanni keerama. Sa oled siin minu armust ja kui ei oleks olnud ühte su järjekordsetest vahejuhtumitest …“

„Ema,“ ütlen, „ma pole veel midagi kuhugi keeranud. Olen kindel, et venitan kuidagi välja.“

„Miskipärast ei õnnestu see sul eriti sageli.“

„Kui hull see sinu raamatuklubi ikka olla saab? Te olete aasta jooksul kolm korda lugenud raamatut „Kadunud“.“

„Asi pole selles. Me oleme tõsine kirjandusklubi.“

„Vanad krimiromaanid ja mõned õige pisut meeli erutavad põnevikud, mille tegelaskujudega te samastute, kuna need liialdavad joomisega, ei tee teist veel tõsist kirjandusklubi.“

Ta ajas tavapärase emaliku põlgusega huuled torru. „Kui sa poleks jälle oma „hull naine pööningul“ etteastega lagedale tulnud, saanuksin ma siia tulla üksi, ilma oma enesekeskse lapseta.“