Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

6 страница из 36

„Ma olen kakskümmend viis aastat vana!“

„Ja ometi käitud sa nagu teismeline ja riietud otsekui pensionär.“

Pöördusin ta profiili vaatama. „Ah hakkame aga jälle analüüsima, mis? Kas sa ei võiks lõpetada katseid mind korda teha, nagu oleksin ma tilkuv kraan või midagi sarnast?“

See pilk.

Ema üheks kõrvalhobiks on alati olnud püüded mind ümber teha, nagu oleksin ma üles tegemata voodi, mille madratsikatte nurgad tuleb korralikult voltida, pesu iga päev vahetada ja millest peab hoovama magusat ersatslavendlilõhna. Selliste desinfitseerimispüüdluste tõrjumine ajab teda üksnes rohkem marru; katsed selgitada, et elus peaks olema kihid, triibud ja setted, põrkuvad tema eitavale suhtumisele ja veendumusele, et tegemist on üksnes õigustusega räpasusele.

„Ja,“ lisan, „sina olid see, kes mu „pööningule luku taha“ pani, nagu sa nii kaunilt väljendusid. Ja see pole mitte gooti sugemetega kirjandus, vaid täielik põrumine lapsevanemana.“

„See oli tingitud vahejuhtumitest, mis järgnesid … su isa lahkumisele.“