Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

3 страница из 36

Tundsin tuttavlikku paanikat sapina kurku kerkimas. Järgnes tühjusehetk, nagu kõrvetavkuuma vanni ronides, mis eelneb valu teadvustamisele, selle kohalejõudmisele ja koondumisele. Siis venis see aegamisi läbi minu ülespoole.

Kallutasin pea kuklasse ja vaatasin lahinguvälja meenutavasse taevasse. Kaks kibedat pisarat pääsesid valla ja nirisesid nägu raamides alla. Puude mustendavad oksad kriipisid taevast, otsekui püüdnuksid nemadki pageda. Seal me siis seisime, kolm naist, kellest ükski polnud kunagi osanud surmaga toime tulla, põrnitsedes võhivõõra algelist hauda. Lind silmitses mind oma kalkide süsimustade silmadega, otsekui öeldes: ma tunnen sind. Ühtäkki lahvatasid ta tiivad valla, tindiplekk taeva taustal.

Maja trepist esimest korda üles astudes ei osanud keegi meist ette aimata, kui palju verd järgmise neljakümne kaheksa tunni jooksul voolab. Tapamaja. Nii hakkasid ajakirjanikud seda hiljem nimetama.

***

Eraldatud maamajja tulid kokku kuus naist ja koer. Kohal viibis ka üks mittenaine, nagu ema meeste kohta ütleb, aga nüüd on temagi üks surnuist. Me kõik läbiksime siin vaevata Bechdeli testi. Mina ei näe mõrvas midagi olemuselt mehelikku. Kindlasti mitte praegu. Samas mõtlen ma mõrvale sageli. Seda teeb suurem osa mu tutvuskonna naistest. Ehk on asi lihtsalt inimestes, kellega ma suhtlen.