Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

34 страница из 36

Lõpuks ta lihtsalt suri, nagu see juhtub meie kõigiga. See surm oli puhas raiskamine. Mõttetu. Vastavate teadmistega näota hääled andsid lihtsalt teada, et suitsetamine põhjustas pärgarterite ummistuse tagajärjel ulatusliku infarkti. Lubjastumine oli oma umbrohuväätidena levivad kombitsad läbi ta kopsude ajanud ja südamega ühte põimunud – nakatades, lagundades ja lubjastades. Veider mõelda, et need pisikesed paberist konijupid, mida ta endast kõikjale maha jättis, olid niivõrd aeglase ja piinarikka surma tekitajad.

Tunnen teda praegugi enda lähedal, mu ümber keerleb soe kutsuv nikotiinivine. Suudan ta esile manada kõigest või eimillestki, lihtsalt mälestustest ja õhust. Õhtu halluses, kui kahetsus mu taeva marmorjaks muudab ja aeg kõik teised koju kutsub, varjutavad mu teadvust mõtted isast. Ma tunnetan teda, tajun teda kõikjal. Võin üles vaadates näha teda linnuna, otsekui oleks vabadus ta hinge kõrgele tuulde lennutanud. Ta on alati koos minuga. Ainult tegelikult ei ole – ja just selle mõtte juurde pöördun ma alati tagasi.