Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

30 страница из 36

„Me ei lapsendanud sind,“ ütles ema ikka. „Me püüdsime sind lapsendada anda.“ Seejärel naeris ta kõhedust tekitavat naeru, mis pani mind endalt küsima, kas see ikka oli nali.

Ema laskis Doreeni lahti, täpselt nagu paljud teised töötajad, ja kui Doreen enam üüri maksta ei jõudnud, kolis isa ta meie vabasse tuppa, mis oli varem ema garderoobituba. Ema oli tulivihane ja see tunne kääris kiiresti ehedaks vihkamiseks. Doreeni väljaviskamine oli isa surma järel üks ema väiklastest tegudest. Küllap võib lein mõnikord panna inimesi veidral ja lammutaval moel toimima.

„Nii, Pandora, nüüd on sinu korda.“ Mirabelle’i naeratus oli selline, nagu teeks miski talle haiget, ja ma olen palju kordi kaalunud seda tehagi. „Ma ei paigutanud sind ja tülinatekitajat kõrvuti tubadesse. Sobib see sulle?“ Ta rääkis minust sageli nii, nagu oleksin ma katkine kempsupott või midagi sarnast.

„Igati hästi,“ teatas ema.

Mirabelle’i suunurgad moodustasid midagi õhkõrna naeratust meenutavat.

Nad ei jäänud minu vastust ootama ja kadusid juba mööda koridori kaugusesse, kuid ma kuulsin, kuidas nad seda varjata püüdmata minu puudusi arutasid.