Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

29 страница из 36

„See on sinu tuba,“ ütles Mirabelle ja takseeris mind nagu ikka enne mu nime ütlemist pealaest jalatallani, „Ursula.“

Selles majas puudus võimalus mulle viletsat tuba anda. Tuba oli vanaaegses mõttes kaunis. Ei mingit pudi-padi ega nipsasju, sedalaadi esemeid, mida alati vabast magamistoast leiab. See siin oli täiuslik kapsel täis tumepruune mööblitükke ja luitunud lillelisi tekstiile. Kõik oli täpselt selline, nagu ma oodanud olin, või siis vähemalt mõjus sedasi.

Nagu alumisel korrusel puudusid ka siin isiklikud esemed või fotod, niisiis oli selles mõttes kõik nagu kodus. Aga emale pole kunagi meeldinud külalistele mugavat magamistuba võimaldada. „Ära tekita neis tunnet, et nad on teretulnud,“ ütleb ema alati. „Muidu jäävad nad igaveseks. Ära unusta Doreen Dellameri!“ Viimane oli üks poes töötanud naistest. Ta paelus mind oma lennukate lugudega lapsepõlvest hertsoginnade ja lordide seas. Kõik lapsed armastavad ette kujutada, et nad on pärit mingist kuningapere ammu unustatud harust, taasavastamist ootavad lapsendatud printsessid.