Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

31 страница из 36

„Millal ta niimoodi riietumise lõpetab? Kas sellest sureva hipi stiilist ei kasvata ülikooli lõpetamise järel välja?“ küsis Mirabelle. „Ja see tema mõrvadest vaimustumine. Ta on pidevalt ninapidi mingis räpases krimiraamatus.“

„Oh, nad kõik läbivad mingi tumeda etapi. Küll ta varsti täiskasvanuks saab,“ kehitas ema õlgu. „Kui raha otsa lõpeb.“

Nende hääled hajusid mööda pikka ja kõledat koridori.

Ambergris Towersis oli piisavalt koridore, halle ja tube, et mulle igal võimalikul hetkel peidupaika või pagemisteed pakkuda. Sel hetkel ma veel ei teadnud, kui oluliseks osutub see nii tapja kui ka minu enda jaoks.

Ka isale meeldis ikka minema lipsata. Tema puhul tähendas see suitsetama hiilimist. Me kõik teadsime seda – ei aidanud ka targu kasutatud Polo pastillid tal midagi varjata. Ta lihtsalt lõhnas tubakasuitsu ja tehisliku suhkruse pastilli järele. Aga see oli mõnus: hästi elatud ja teatava, üksnes talle endale kahjuks tuleva hoolimatusega elatud elu soe ja võrgutav lõhn. Mõistagi osutus see ta tapjaks – kaudselt, kuid siiski, surm on surm. Niisiis kokkuvõttes ta siiski tegi kellelegi kahju, osutus lausa tapjaks. Iseenda. Selle ühe inimese, keda mina armastasin ja kes mulle samaga vastas. Peaksin teda selle eest vihkama, kuid ei tee seda. Kuidagi ei teki tunnet, et ta ise oli selles kõiges süüdi.