Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

33 страница из 36

Ta keelas mul nähtust emale rääkida, kuigi see oli täiesti tarbetu, kuna ma ei rääkinud talle niikuinii kunagi midagi. Tunnen endiselt isa seltsis kemikaale segades veedetud pärastlõuna soojust; pläru, millest peen suitsujuga lae poole tuprus, oli ikka tugevasti ta huulte vahele surutud. “See on meie saladus,“ ütles ta silma pilgutades.

Ema laskis kuuri nädal pärast matust maha lammutada.

Aeg on mu mälestusi muserdanud ja neid jupikaupa minevikuvarjude vahele poetanud. Näen teda sageli katkenud unenägudes, poolenisti väljamõeldud minevikukaadrites.

Olen võtnud need haprad elemendid ja allesjäänu kokku traageldanud, et luua uut dialoogi, sellist, mis mu täiskasvanuaju jaoks loogiline oleks. Aga ma tean, et see on reaalsus Frankensteini kuues. Seepärast ei jäägi ma kunagi täielikult mälu peale lootma, eriti siis, kui see keerleb surma ümber.

Alles jääb lapsepõlve lapitekk. Küllap ei midagi erilist, kuid minu jaoks tundus see eriline – või vähemalt olen ma selle nüüd niisugusena taasloonud.