Читать книгу Vahimehed онлайн

36 страница из 37

Kaheksa kuud pärast oma viimast kohtuskäiku kolisin ma Virginia osariiki Alexandriasse ja astusin vaimulikku seminari, kus ma kolm järgmist aastat usinalt õppisin. Et ennast üleval pidada, töötasin kakskümmend tundi nädalas assistendina ühes pealinna hiiglaslikus advokaadibüroos. Ma vihkasin seda tööd, kuid suutsin oma põlgust varjata. Iga seal oldud nädal tuletas mulle meelde, miks ma olin sellest ametist lahkunud.

Mind ordineeriti, kui olin kolmkümmend viis aastat vana, ning minust sai abipreester Savannah’ vanalinnas Draytoni tänaval asuvas episkopaalses rahukirikus. Vikaar oli Luther Hodges, imeline mees, kes oli aastaid olnud ka vangla vaimulikuks. Tema onu oli surnud trellide taga ja tal oli kindel soov aidata neid, kes olid unustatud. Kolm kuud pärast Savannah’sse kolimist kohtusin ma härra Francois Tatumiga, tõeliselt unustatud hingega.

Kahe aasta pärast koos Frankiega vangast välja kõndimine oli mu elu põnevaim hetk. Ma olin leidnud oma kutsumuse. Jumaliku sekkumise läbi olin kohtunud Vicki Gourleyga, naisega, kel oli oma eesmärk täita.