Читать книгу Vahimehed онлайн

33 страница из 37

Jõudsin peaukseni, jätsin kohtusaali selja taha ja läksin otsejoones meeste tualetti, lukustasin end ühte latrisse ja oksendasin. Öökisin, kuni sisikonnas polnud enam midagi, siis astusin kraanikausi juurde ja pritsisin vett näkku. Mul oli ähmane teadmine, et seisan eskalaatoril, kuid puudus ettekujutus ajast, ruumist, häältest või liikumisest. Ma ei mäleta, kuidas ma hoonest lahkusin.

Siis olin oma autos, sõitsin mööda Paplite alleed ida poole, kesklinnast eemale. Midagi mõtlemata ületasin punase tulega ristmiku ja pääsesin napilt kokkupõrkest, mis oleks võinud lõppeda väga halvasti. Kuulsin selja tagant vihaseid signaale. Mingil hetkel sain aru, et olin jätnud oma portfelli kohtusaali, ja see ajas mind naerma. Ma ei pidanud seda enam kunagi nägema.

Mu ema vanemad elasid Tennessees, väikeses farmis viieteistkümne kilomeetri kaugusel mu kodulinnast Dyersburgist. Mingil pärastlõunasel hetkel saabusin ma nende juurde. Olin täielikult kaotanud ajataju ning ei mäletanud midagi otsusest koju minna. Mu vanavanemad olid, nagu nad hiljem ütlesid, mind nähes üllatunud, kuid taipasid peagi, et ma vajan abi. Nad küsitlesid mind, kuid mina ainult põrnitsesin tuima, tühja pilguga. Nad panid mu voodisse ja helistasid Brooke’ile.