Читать книгу Vahimehed онлайн

34 страница из 37

Hilisõhtul tõstsid meedikud mu kiirabiautosse.

Brooke oli mu kõrval ja me sõitsime kolm tundi, et jõuda Nashville’i lähedale psühhiaatriahaiglasse. Memphises polnud vabu kohti ja igal juhul ei tahtnudki ma sinna tagasi minna. Järgmistel päevadel alustasin teraapia ja ravimite ja pikkade vestlustega psühhoanalüütikutega ning hakkasin vähehaaval oma läbipõlemisest aru saama. Kuu aja pärast teatati, et kindlustus edasise ravi eest ei maksa. Oli aeg lahkuda ja ma olin selleks ka valmis.

Ma keeldusin naasmast meie Memphise korterisse, nii et elasin vanavanemate juures. Sel ajal otsustasime ka Brooke’iga oma suhte lõpetada. Millalgi meie kolm aastat kestnud abielu keskel olime mõlemad mõistnud, et me ei saa kogu elu koos elada – või kui me püüaksime seda teha, tuleks sellest ainult häda ja viletsus. Kohe me sellest ei rääkinud ning meil oli vähe tülisid ja kokkupõrkeid. Ent neil süngetel farmis veedetud päevadel me leidsime julguse ausalt rääkida. Me armastasime küll teineteist, kuid me olime juba lahku kasvanud. Algul leppisime kokku, et proovime aasta aega eraldi elada, kuid loobusime sellestki. Ma ei ole teda kunagi süüdistanud selles, nagu oleks ta mu maha jätnud, kui mind tabas närvinõrkus. Mina tahtsin sellest suhtest välja, just nagu temagi. Läksime lahku murtud südametega, kuid lubasime jääda sõpradeks või vähemalt püüda seda teha. Ka sellest ei tulnud midagi välja.