Читать книгу Vahimehed онлайн

32 страница из 37

Robinson vaatas paremale Julie poole ja kehitas õlgu.

„Kas te tahate, et tema teid esindaks, härra Robinson?”

„Kas ma võin saada musta advokaadi?” küsis ta.

„Te võite palgata, kelle tahate. Kas teil on raha eraadvokaadi palkamiseks?”

„Võib-olla.”

„Hästi, arutame seda hiljem. Järgmine on härra Terrence Lattimore.” Terrence vaatas kohtunikku sellise pilguga, nagu tahaks ka temal kõri läbi lõigata.

„Kui vana te olete, härra Lattimore?”

„Viisteist.”

„Kas teil on raha eraadvokaadi jaoks?”

Ta raputas eituseks pead.

„Kas te tahate, et teid esindaks härra Cullen Post avaliku õiguskaitse büroost?”

Ta kehitas õlgu, nagu oleks tal ükskõik.

Kohtunik vaatas minu poole ja küsis: „Härra Post, kas te olete oma kliendiga kohtunud?”

Härra Post ei suutnud vastata. Avasin suu, kuid sealt ei kostnud midagi. Astusin sammu tagasi ja põrnitsesin kohtunikulauda, mille tagant vaatas kohtunik mind ilmetu pilguga. „Härra Post?”

Kohtusaalis oli vaikne, kuid mu kõrvus helises terav, läbitungiv heli, millel polnud mingit seletust. Mu põlved olid pehmed, hingamine vaevaline. Taganesin veel ühe sammu, siis pöörasin ringi ja surusin end võmmide seinast läbi. Läksin eraldusbarjäärini, lükkasin eest põlvekõrguse pöördukse ja hakkasin mööda vahekäiku edasi minema. Trügisin mööda ühest võmmist teise järel ja keegi neist ei püüdnud mind peatada. Kohtunik küsis midagi, tõenäoliselt: „Härra Post, kuhu te lähete?” Härra Postil polnud aimugi.