Читать книгу Vahimehed онлайн

35 страница из 37

Kui Brooke mu elust lahkus, koputas jumal uksele. Ta tuli isa Bennie Drake’i, mu Dyersburgi koduse episkopaalkiriku preestri isikus. Bennie oli neljakümne ringis, lahke, lahe ja terava ütlemisega. Enamasti kandis ta kulunud teksaseid, aga seda alati koos kraega ja musta pintsakuga, ning peagi sai temast minu paranemise suurim tugi. Tema iganädalased külaskäigud muutusid peaaegu igapäevasteks ja ma elasingi nende pikkade vestluste nimel, mida me verandal pidasime. Ma usaldasin teda kohe algusest peale ja tunnistasin, et mul pole mingit soovi juura juurde tagasi pöörduda. Ma olin alles kolmekümnene ja tahtsin uut ametit, et saaksin inimesi aidata. Ma ei tahtnud veeta ülejäänud elu inimesi süüdistades, süüdlasi kaitstes või suure pinge all advokaadibüroos töötades. Mida lähedasemaks ma Benniega sain, seda enam tahtsin ma olla tema moodi. Midagi ta minus nägi, igatahes soovitas ta mul vähemalt mõelda vaimulikutööle. Me palvetasime pikalt koos, vestlesime veel pikemalt, ja vähehaaval hakkasin ma tundma jumala kutset.