Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

18 страница из 23

Nii see oli. Treenisin kogu aeg. Mu peas kummitas vaid soov Bogfjellmot algaval hooajal võita.

Nii ma siis treenisin.

Kuni saabus sügis, tuul läks külmemaks, maapind kõvemaks ja ma hakkasin kibelema. Lähenes uus hooaeg, ma tundsin end tugevana ja sain endale lubada raskemaid treeninguid.

Sel hooajal pidin neile näitama.

Kes tahtis sel ajal midagi saavutada, see sõltus suuresti vanemate toest. Mäletan, et osal isadel olid võistlustel kaasas suusapukid, mis nad auto ette üles panid. Mõnel olid isegi väikesed telgid kaasas. Ka minu isa oli otsustanud õppida suuski määrima. Alguses tegi ta seda keldris, aga kuna ta tassis alati endaga määrdepuru elutuppa kaasa, saatis ema ta lauta. Seetõttu haisesid nii mu suusad kui suusakott lauda järgi.

Mu isa ja mina olimegi nagu kaks laudapäkapikku, kes võistlustele ilmusid.

Ma arvan, et Øystein Bogfjellmol oli vanem vend, kes oli ka suusatanud ja kellelt ta oli pärinud kogu oma varustuse. Tal oli igatahes korralik suusapark.

Mul oli üks paar. Madshuse laste kombisuusad. Ma arvan, et ma peaaegu ei mõelnudki tol ajal sellele, igatahes oli see kõige väiksem probleem, palju hullem oli asjaolu, et Bogfjellmo oli endiselt minust kolm korda suurem.