Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

14 страница из 23

Ma kaotasin edasi.

Arvan, et umbes sel ajal hakkasid mul tekkima sundmõtted.

Kruusatee, mis laskus talu juurest alla fjordi poole, oli umbes poolteist kilomeetrit pikk. See oli järsk ja lookles allapoole, sinna, kus koolibuss peatus ja mind peale võttis. Igal hommikul läksin mäest alla, ja kui koolibuss mind pärastlõunal jälle maha pani, pidin üles minema. Minu jaoks oli see treening. Nii hakkasin seda iga päev joostes tegema. Iga saja meetri järel oli tee äärde maha pandud üks lumetokk. Mul tekkis selline tunne, et ma pean jooksma hinge kinni hoides kaks lumetoki vahet, siis lubasin endale ühe tokivahe hingata, et järgmised kaks vahet jälle hinge kinni hoida. Kakssada meetrit hingamata, sada meetrit hingates, kakssada meetrit hingamata. Niimoodi tegin. Minestamise äärele, aga ma lihtsalt pidin seda tegema. See oli nagu kinnisidee. Ma pidin Bogfjellmo kätte saama.

Aga ma ei rääkinud sellest kunagi kellelegi.

Koolis tekkis mul uus harjumus. Iga päev tõstsin kätt ja palusin luba minna tualetti. Niipea kui ma klassiruumist välja sain, jooksin mööda koridori ujulani. Teadsin, et seal on üks väike lukustamata ruum. Läksin sinna sisse ja tegin kakskümmend kätekõverdust. Seejärel tegin veel kakskümmend, siis veel kakskümmend, ja siis jooksin tagasi klassi.