Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн

17 страница из 23

Kui ma olin üheteistkümnene, olime puhkusel Rootsis Siljani järve ääres asuvas Rättvikis. Ma kuulsin ühest triatlonivõistlusest ja panin end kirja. Seal olid ujumine, rattasõit ja jooksmine. Stardis olid vaid täiskasvanud ja ma mäletan, et kõigil olid maanteerattad. Mul oli ainult minu hall maastikuratas ja mäletan, et isa aitas seda eelmisel õhtul õlitada.

Ma ei hoolinud sellest, et teistel olid paremad rattad, ma tahtsin lihtsalt osaleda. Ma jäin teistest muidugi kaugele maha, aga sellest polnud midagi. Ma armastasin võistlemist sellest hoolimata.

Ükskord olin spordilaagris ja kohtasin seal kahevõistlejat Bård Jørgen Eldenit. Ta ütles, et kui ma tahan saada suusahüppajaks, pean batuudil palju treenima. Mõned nädalad hiljem leidis isa põllumeeste ajalehest Bondebladet kuulutuse, kus keegi soovis müüa JumpKingi. Selle suurus oli neli korda neli meetrit ja kogu suve võis õues kuulda batuudivedrude kriuksuvat häält.

Kolm korda nädalas treenisin koos suusaklubiga Inderøyal. See asus kodust kahekümne kilomeetri kaugusel. Ma sõitsin sinna tavaliselt rullsuuskadega, tegin seal paaritunnise treeningu ja sõitsin siis rullsuuskadega jälle koju tagasi.