Читать книгу Minu lugu. Petter Northug онлайн
13 страница из 23
Vana oli suur spordihuviline. Ta elas kaasa Inglismaa jalgpalliklubile Manchester United, nii et ka mina hakkasin Manchester Unitedile kaasa elama. Maavõistlusi vaadates tundus, nagu kõik muu oleks kadunud, nagu oleks meie elust kadunud kõik probleemid ja raskused, tähtsust omas sel hetkel vaid televiisoriekraanil toimuv. Ja kui Norra kaotas mõne suure võimaluse, võis Vana vanduda ja karjuda.
„Või nii,” ütles Vanake. „Nii hull see nüüd ka ei ole.” Aga Vana ei kuulnud. Ta oli ammu oma kuuldeaparaadi televiisoriga ühendanud.
1 Norras 1993–1997 jooksnud populaarne situatsioonikomöödia sari. – Tlk. [ ↵ ]
3
ÜHEL PÄEVAL KUULSIN MA jälle lugu Øystein Bogfjellmost. Ta olevat ühel vahetunnil teinud kooliõuel tuhat kõhulihaseharjutust ja teised õpilased olid tema ümber seisnud ja pealt vaadanud.
Ma ei saanud sellest mõttest lahti. Kuidas jõuda samale tasemele kellegagi, kes teeb kooliõuel tuhat kõhulihast? Sellest ajast peale olid mul süümepiinad iga kasutamata jäetud sekundi pärast.
Õhtuti lamasin voodis ja mõtlesin võistlustele: mida olin valesti teinud ja milles pidin paremaks saama. Kui sa oled nii noor, siis ei ole mõtet täiskasvanutelt kriitikat oodata. Kõik on seda meelt, et osavõtt on olulisem kui võit, et sport peab pakkuma rõõmu, et see ühendab noori ja annab neile positiivseid ja tervislikke elamusi. Aga minu jaoks ei olnud see mäng. Ja kui ma lamasin voodis ja juurdlesin oma võistluste üle, siis ei olnud mul vaja kellegi teise kriitikat. Ma olin oma jõupingutusi analüüsides kindel. Aga ükskõik kui palju ma ka ei analüüsinud ja kui kõvasti ma ka ei tahtnud, see ei aidanud.