Читать книгу Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat онлайн

10 страница из 19

Ta oli just saapad jalast ja jaki seljast saanud, kui proua Fletcher naasis kandikuga, millel oli õhtusöök, jäänõu ja lillekimp. Audrey võttis raske kandiku kiiresti enda kätte ja asetas väiksele lauale akna ääres.

„Unustasin öelda, et teile toodi täna need lilled,” lausus naine, nägu kandiku trepist üles tassimisest kergelt õhetamas.

Audrey vaatas lilli. „Kas tõesti?” Üksnes kolleegid ja Jake teadsid, kus ta peatub. „Väga kaunid.” Valged roosid meenutasid talle küll alati matuseid, aga need lõhnasid ometi hästi.

Proua Fletcher paistis pettunud, et Audrey kaarti ei vaadanud. „Hea küll, jätan teid nüüd omapead. Pange kandik ukse taha, ma tulen sellele hiljem järele.”

Tänanud naist veel korra, torkas Audrey jäänõusse veinipudeli, mille oli kaasa võtnud, ja istus, et sööma asuda. Toidu maitse oli sama hõrk kui selle lõhn – ja seda oli kaugelt liiga palju. Maine’i kokad juhinduksid justkui mõttest, et iga nende roog on mõeldud metsatöölisele või vähemalt teismelisele poisile. Iga kord, kui Audrey kodus käis, pidi ta Bostonisse naastes kaks korda tihemini trennis käima.