Читать книгу Jookse või sure онлайн

26 страница из 31

„Kus sa täpselt asud?“

„Edelanurgas. Lahkusin müüri tagant oma positsioonilt, et aidata üht vigasaanut.“

„Mine kohe tagasi. Varju, see on käsk.“

„Nüüd pole juba mitu minutit laske olnud. Ma arvan, et ta on lõpetanud.“

„Sul pole selle kohta mingeid andmeid. Mine varju, Eiken. Kohe.“

„Okei,“ ütleb Karen ja muudab end püsti ajamata pisut asendit.

Pole mingit põhjust raisata aega arutluskäikudele, miks ta ei saa korraldust täita ega vigastatut, kes on tema kõige kauaaegsem sõber, mingil juhul siia jätta.

Samal hetkel kuulevad nad sireene. Karsten Utklev telefonitorust, Karen Eiken Hornby paarisaja meetri kauguselt.

Korraks pani igatsetud heli Karenit vähendama survet Eiriku õlale. Nüüd surub ta kokkurullitud kašmiirkampsunit taas võimalikult tugevasti vastu õlga, et verejooksu peatada.

„Ole paigal, Eirik,“ ütleb ta. „Sa elad selle üle.“

Ja samal ajal, kui ta kuuleb, kuidas Utklev toru operaatorile edasi annab, vaatab ta verd, mis tekitab Eiriku vasaku õla alla aegamisi tumeda plägase loigu.