Читать книгу Vere sund онлайн

114 страница из 142

Ta oli juba kuus kuud Bamborough’ juurdlust juhtinud, kui tema naine keset ööd kiirabi kutsus ja ta haiglasse laskis panna. Ta saadeti pensionile, aga Bamborough’ juurdlust see enam ei päästnud. Ta suri alles tubli kümme aastat hiljem, aga ma kuulsin, et ta ei saanudki sellest üle, et selle juurdluse nässu keeras. Kui tal parem hakkas, oli tal selle pärast hirmus piinlik.”

„Miks siis?”

„Ta usaldas liiga palju oma sisetunnet, ei kogunud korralikult asitõendeid, ei tundnud vähimatki huvi pealtnägijatega rääkimise vastu, kui nende jutt tema teooriaga ei sobinud…”

„Ja tema teooriaks oli, et Creed röövis Bamborough’, õigus?”

„Täpselt,” nõustus Layborn. „Kuigi Creedi kutsuti tollal alles Essexi Lihunikuks, sest ta jättis esimesed paar surnukeha Epping Forestisse ja Chigwelli.” Layborn võttis pika sõõmu õlut. „Suurem osa Jackie Ayletti jäänustest leiti prügikonteinerist. See mees on elajas. Elajas.”

„Kes pärast Talbotit juhtumi üle võttis?”

„Mingi Lawsoni-nimeline tüüp, Ken Lawson,” ütles Layborn, „aga kuus kuud oli möödas, jälg oli jahtunud ja ta sai pärandiks paraja jama. Lisaks ei vedanud Margot Bamborough’l ajastusega,” jätkas Layborn. „Kas tead, mis juhtus kuu aega pärast tema kadumist?”