Читать книгу Vere sund онлайн

116 страница из 142

„Tõsi,” nõustus Layborn. „Creed korjas oma ohvrid üles tavaliselt siis, kui nad olid purjus. Samas oli see õhtu pime ja vihmane. Creed oli selliste asjadega ennegi hakkama saanud. Ja ta oskas hästi naiste kahtlusi uinutada ja neis kaastunnet äratada. Paar naist läksid tema korterisse omal tahtel.”

„Ja sealkandis nähti kihutamas Creedi omaga sarnast kaubikut, eks ole?”

„Täpselt,” ütles Layborn, „ja isa jutu järgi ei kontrollitud seda juhtlõnga kunagi korralikult. Talbot ei tahtnud nimelt kuulda, et see võis olla keegi, kes üritas õhtuoote ajaks koju jõuda. Rutiinne töö jäeti lihtsalt tegemata. Näiteks kuulsin ma, et seal kandis jõlkus ka üks Bamborough’ endine peigmees. Ma ei ütle, et tema tappis Bamborough’, aga isa ütles, et Talbot kulutas pool küsitlemisaega, üritades teada saada hoopis seda, kus see mees oli ööl, kui rünnati Helen Wardropi.”

„Keda?”

„Ühte prostituuti. Creed üritas teda 73. aastal röövida. Ega Creedil ka iga kord õnneks ei läinud. Peggy Hiskett pääses tema käest 71. aastal ja andis politseile tema kirjelduse, aga sellest polnud eriti abi. Peggy ütles, et Creed on tumedapäine ja jässakas, sest tookord kandis Creed parukat ja tal oli seljas paks naistemantel. Lõpuks saadi ta kätte tänu Melody Bowerile. See oli üks ööklubi laulja, nägi välja nagu Diana Ross. Creed hakkas temaga bussipeatuses juttu ajama, pakkus, et viib ta ära, ja kui naine keeldus, üritas teda kaubikusse tirida. Melody sai põgenema, andis politseile korraliku isikukirjelduse ja ütles neile, et tema ründaja oli öelnud, et tema maja on Paradise Parki lähistel. Lõpu poole muutus Creed hooletuks. Ülbus sai talle saatuslikuks.”