Читать книгу Vere sund онлайн

112 страница из 142

Ühel vihmasel pärastlõunal, kui Strike jälitas parajasti pealinna pankade piirkonnas Suli, üritas mitte liiga silmatorkavalt longata ja needis mõttes juba teist odavaid vihmavarje pakkuvat tänavamüüjat, kes oli talle ette jäänud, helises tema telefon. Ta arvas, et talle antakse järjekordne probleem, mis tuleb lahendada, niisiis tuli see ootamatult, kui helistaja ütles:

„Tere, Strike. George Layborn siinpool. Ma kuulsin, et sa uurid vist jälle Bamborough’ juhtumit?”

Strike oli kohtunud uurija Layborniga ainult korra, ja kuigi see oli olnud seoses ühe juhtumiga, mille juures Strike ja Robin olid Londoni politseid oluliselt aidanud, ei pidanud ta nende suhet nii lähedaseks, et Laybornilt Bamborough’ toimiku hankimiseks abi küsida.

„Tere, George. Jah, sa kuulsid õigesti,” ütles Strike ja vaatas, kuidas Suli ühte veinibaari pöördub.

„Noh, me võiksime homme õhtul kokku saada, kui tahad. Feathersis, kell kuus?” pakkus Layborn.

Niisiis palus Strike Barclayl töö üle võtta ja suundus järgmisel õhtul Scotland Yardi lähedal asuvasse pubisse, kus leidis Layborni juba leti ääres ootamas. Layborn, vatsakas keskealine hallipäine mees, ostis neile mõlemale klaasi London Pride’i ja nad kobisid ühte nurgalauda.