Читать книгу Vere sund онлайн

113 страница из 142

„Minu vanamees tegeles Bamborough’ juhtumiga, Bill Talboti käe all,” ütles Layborn. „Ta rääkis mulle sellest pikalt-laialt. Mida te seni leidnud olete?”

„Mitte midagi. Ma uurisin vanu artikleid ja üritan leida inimesi, kes töötasid seal arstikeskuses, kust Bamborough kaduma läks. Enne politseitoimiku nägemist ei saa ma rohkem eriti midagi teha, aga seni pole keegi saanud meid selle kättesaamisel aidata.”

Layborn, kes oli nende ainsal varasemal kohtumisel demonstreerinud armastust värvika ja ropu keelekasutuse vastu, tundus täna kummaliselt hillitsetud.

„See oli üks kuradima segapuder, kogu see Bamborough’ juurdlus,” lausus ta vaikselt. „Kas Talbotist keegi juba rääkis?”

„Räägi.”

„Ta läks peast segi,” ütles Layborn. „Korralik närvivapustus. Ta oli juba enne selle juhtumi võtmist imelikult käitunud, aga noh, siis olid ju seitsmekümnendad – töötajate vaimse tervise eest hoolitsemine oli pededele. Aga omal ajal oli Talbot hea politseinik. Paar madalamat politseinikku panid tähele, et ta käitub kummaliselt, aga kui nad selle üles võtsid, kästi neil kuu peale kerida.