Читать книгу Vere sund онлайн

110 страница из 142

September jätkus, jahe ja rahutu. Strike helistas Lucyle, et tema poegade kohta inetult ütlemise eest vabandust paluda, kuid Lucy jäi ka pärast vabandust külmaks, kahtlemata sellepärast, et Strike ilmutas kahetsust ainult selle pärast, et oma arvamuse välja ütles, kuid ei võtnud oma sõnu tagasi. Strike sai kergendusega teada, et õe poistel on nüüd, kui kool oli jälle alanud, igal nädalavahetusel spordiüritused, ja see tähendas, et järgmisel külaskäigul St. Mawesi ei pidanud ta diivanil magama ning sai ilma Lucy pingul, süüdistava juuresolekuta Tedile ja Joanile pühenduda.

Kuigi tädi tahtis Strike’ile sama meeleheitlikult süüa valmistada kui alati, oli ta juba keemiaravist nõrgestatud. Valus oli vaadata, kuidas ta end köögis ringi veab, kuid ta ei nõustunud istuma, isegi kui Ted teda härdalt palus. Laupäeva õhtul, kui Joan oli magama läinud, onu murdus ja nuuksus Strike’i õla najal. Kunagi oli Ted tundunud õepojale läbitungimatu, haavamatu väega kantsina, nii et Strike, kes muidu suutis magada peaaegu ükskõik millistes tingimustes, lamas nüüd öösel rohkem kui kella kaheni ärkvel, vaatas pimedusse, mis oli palju sügavam kui Londoni ööd, mõistatas, kas ta peaks kauemaks jääma, ja põlgas ennast otsuse eest, et õige oleks Londonisse tagasi minna.