Читать книгу Vere sund онлайн

9 страница из 142

Miks Dave Polworth, klassi taskumõõdus valitseja, otsustas uue poisiga sõbraks saada, seda polnud kunagi rahuldavalt ära seletatud, isegi mitte Strike’ile. Hirm Strike’i suuruse ees ei saanud põhjuseks olla, sest Dave’i kaks parimat sõpra olid kogukad kaluripojad, Dave ise oli aga kurikuulus kakleja, kelle raevukus oli tema kasvuga pöördvõrdelises seoses. Esimese päeva lõpuks oli Dave’ist saanud nii Strike’i sõber kui eestvõitleja, kes võttis oma asjaks teha nende klassikaaslastele selgeks kõik põhjused, miks Strike nende austust väärib: ta on sündinud korn, kohaliku vetelpäästja Ted Nancarrow’ õepoeg, ta ei tea, kus tema emme on, ja pole tema süü, et ta imelikult räägib.

Kuigi Strike’i tädi oli haige ja kuigi talle meeldis väga, et tema mehe õepoeg terve nädala nende juures oli, ja kuigi Strike pidi järgmisel hommikul lahkuma, ta peaaegu lükkas Strike’i uksest välja, et ta läheks õhtul „väikese Dave’i” sünnipäeva tähistama. Tädi Joan hindas vanu sidemeid tohutult ja talle valmistas suurt heameelt, et Strike ja Dave Polworth on seniajani, nii palju aastaid hiljem, ikka veel sõbrad. Joan pidas nende sõprust tõestuseks, et ta oli teinud õigesti, kui Strike’i tema saamatu ema kiuste kooli pani, ja tõestuseks, et Cornwall on Strike’i õige kodu, ükskõik kui laialt ta poleks ka hiljem maailmas ringi rännanud, ja kuigi praegu elas ta Londonis.