Читать книгу Vere sund онлайн

76 страница из 142

Ma olin seitsme- või kaheksa-aastane, kui üks tüdruk ütles mulle koolis: „Tema pole su päris emme. Sinu pärisemme on kadunud.” See tundus hullumeelne. Ma ei küsinud selle kohta isalt ega Cynilt. Ma lihtsalt panin selle oma peas kuhugi kaugele ära, aga ma arvan, et kusagil sügaval sisimas tajusin ma, et mulle oli antud seletus mõnedele kummalistele asjadele, mida ma olin tähele pannud ja millele ma polnud seni seletust saanud.

Ma olin üksteist, kui päriselt teada sain. Selleks ajaks olin ma koolis teistelt lastelt veel igasugu lugusid kuulnud. „Sinu pärisema laskis jalga” oli üks neist. Siis ühel päeval ütles üks eriti õel poiss mulle: „Sinu ema tappis üks mees, kes raius tal pea otsast.”

Ma läksin koju ja rääkisin isale, mida see poiss ütles. Ma tahtsin, et ta hakkaks naerma, ütleks, et see on naeruväärne, küll on õudne poiss… aga tema läks näost valgeks.

Samal õhtul kutsusid tema ja Cynthia mind minu magamistoast ära, alla elutuppa, panid mu istuma ja rääkisid mulle tõe ära.

Ja kõik, mida ma enda arvates teadsin, pudenes tükkideks,” lausus Anna vaikselt. „Kes oskab arvata, et midagi sellist võib olla juhtunud tema enda perekonnas? Ma jumaldasin Cyni. Ausalt öeldes sain ma temaga paremini läbi kui isaga. Ja siis sain ma teada, et ta polegi mu ema ja et nad mõlemad valetasid – sisuliselt valetasid sellega, et jätsid tõe rääkimata.