Читать книгу Vere sund онлайн

75 страница из 142

„Alustame algusest,” sõnas Strike. „Te olite vist väga väike, kui teie ema kaduma läks?”

„Natuke rohkem kui aasta vana,” vastas Anna, „nii et ma ei mäleta teda üldse. Meie kodus ei olnud temast ühtegi fotot. Ma ei teadnud kaua aega, mis juhtus. Muidugi polnud siis internetti ka… aga see selleks, igatahes jättis mu ema pärast abiellumist oma perekonnanime alles. Mina kasvasin üles Anna Phippsina, mis on mu isa perekonnanimi. Kui keegi oleks öelnud mulle enne seda, kui ma üheteistkümneseks sain, „Margot Bamborough”, poleks ma teadnudki, et see naine on kuidagi minuga seotud.

Ma arvasin, et minu ema on Cynthia. Ta oli minu hoidja, kui ma väike olin,” seletas ta. „Ta on minu isa kauge sugulane ja isast omajagu noorem, aga tema on ka Phipps, niisiis eeldasin ma, et me oleme täiesti tavaline perekond. Sest noh – miks ma poleks pidanud?

Küll aga mäletan ma, et kui ma kooli läksin, murdsin ma pead, miks ma hüüan Cyni „Cyniks”, mitte emmeks. Siis aga otsustasid isa ja Cyn abielluda ja nad ütlesid mulle, et nüüd võin ma teda emmeks hüüda, kui tahan, ja mina mõtlesin: aa, saan aru, enne pidin ma teda nimepidi kutsuma, sest nad ei olnud abielus. Lapsed täidavad ju kõik lüngad ise. Oma iseäraliku loogikaga.