Читать книгу Vere sund онлайн

79 страница из 142

Tõtt-öelda tegin ma nende elu põrguks,” lausus Anna kohmetult. „Aga Cynile tuleb au anda, ta ei jätnud mind. Ta ei andnud alla. Temal ja isal olid selleks ajaks juba oma lapsed – mul on nooremad vend ja õde –, ja oli pereteraapia ja olid puhkused ühteliitvate tegevustega, ja seda kõike vedas Cyn, sest isa ei tahtnud sellistest asjadest kuuldagi. Emast rääkimine teeb ta ainult vihaseks ja kurvaks. Ma mäletan, kuidas ta minu peale karjus, et kas ma ei saa aru, kui kohutav on temale, et see kõik jälle välja tiritakse, mis tunne temal minu arvates on…

Kui ma olin viisteist, üritasin ma leida ema sõbrannat Oonagh’t, seda, kellega ta oleks pidanud enda kadumise ööl kokku saama. Nad olid koos Playboy jänkud,” lisas Anna kerge muigega, „aga tookord ma seda veel ei teadnud. Ma leidsin Oonagh’ Wolverhamptonist ja ta oli üsna tundeline, kui ma ühendust võtsin. Meil oli paar väga toredat telefonikõnet. Ta rääkis mulle kõiksugu asju, mida ma tõesti teada tahtsin, minu ema huumorimeelest, lõhnaõlist, mida ta kasutas – Rive Gauche, ja kohe järgmisel päeval läksin ma välja ja raiskasin sünnipäevaks saadud raha, et osta pudel seda lõhnaõli –, sellest, et ta oli šokolaadist sõltuvuses ja kinnismõtteline Joni Mitchelli fänn. Kui ma Oonagh’ga rääkisin, muutus mu ema elusamaks kui fotode kaudu või isa ja Cyni jutu kaudu.