Читать книгу Vere sund онлайн

77 страница из 142

Nad ütlesid, et minu ema astus ühel päeval välja arstikeskusest, kus ta töötas, ja kadus jäljetult. Viimane inimene, kes teda nägi, oli arstikeskuse sekretär. Ta ütles, et ema pidi minema pubisse, mis oli sealsamas, viis minutit minna. Seal ootas teda tema parim sõbranna. Kui mu ema välja ei ilmunud, arvas see sõbranna, Oonagh Kennedy, kes oli juba tund aega oodanud, et ema ilmselt unustas. Ta helistas meile koju. Seal ema ei olnud. Isa helistas talle tööle, aga arstikeskus oli suletud. Läks pimedaks. Ema ei tulnud koju. Isa helistas politseisse.

Politsei uuris seda palju kuid. Ei midagi. Ei mingeid juhtlõngu, keegi polnud ema näinud – igatahes ütlesid nii isa ja Cyn, aga pärast seda olen ma lugenud asju, mis räägivad sellele vastu.

Ma küsisin isalt ja Cynilt, kus on mu ema vanemad. Nad ütlesid, et nad on surnud. Selgus, et see on tõsi. Minu vanaisa suri paar aastat pärast ema kadumist infarkti ja vanaema suri aasta hiljem insulti. Ema oli nende ainus laps, nii et polnud rohkem sugulasi, kellega ma oleksin saanud kohtuda ja temast rääkida.