Читать книгу Vere sund онлайн

84 страница из 142

„Meie teada mitte, eks ole, Annie? Aga kogu selline informatsioon läks tõenäoliselt Royle – Anna isale. Ja tema ei tarvitsenud meile öelda.”

„Ta käitub, nagu poleks midagi sellist juhtunud, see on tema moodus sellega toime tulla,” lausus Anna ja pühkis pisarad. „Ta teeb näo, nagu poleks mu ema olemas olnudki – ainus ebamugav tõsiasi on, et kui teda poleks olnud, poleks ka mind.

Uskuge või mitte,” lisas ta, „aga kõige hirmsam tundub mulle võimalus, et ema läks lihtsalt omal vabal tahtel minema ega tulnudki tagasi, ta ei tahtnud näha, kuidas mul läheb, ega tahtnud meile teada anda, kus ta on. See on asi, millele ma ei kannata mõelda. Minu isapoolne vanaema, keda ma pole kunagi armastanud – ta oli üks kõige õelamaid naisterahvaid, keda ma olen kunagi näinud –, pidas oma kohustuseks mulle öelda, et tema on salajas alati uskunud, et minu ema jooksis lihtsalt ära. Et ta ei tahtnud olla abielunaine ja ema. See tegi mulle rohkem haiget, kui ma oskan sõnadesse panna – mõte, et ema laskis kõigile osaks saada sellisel õudusel, nad pidid mõistatama, mis temaga juhtus, ja ta ei uurinud kunagi, kas tema tütrega on kõik korras…