Читать книгу Vere sund онлайн

86 страница из 142

„Jah, kindlasti,” vastas Kim, aga kui ta andis Strike’ile oma meiliaadressi, vaatas ta jälle murelikult Anna poole, kes istus, pea langetatud, ja surus endiselt iga natukese aja tagant köögipaberit vastu silmi.

Strike’i jalakönt tõstis protesti, kui tal paluti nii lühikese istumise järel keha raskus jälle oma kanda võtta, kuid tundus, et arutada pole enam eriti midagi, eriti kuna Anna oli langenud pisaraterohkesse vaikimisse. Kahetsedes pisut, et oli küpsisetaldriku puutumata jätnud, surus detektiiv Anna jahedat kätt.

„Aitäh igatahes,” ütles Anna ja Strike’il oli tunne, et ta oli valmistanud naisele pettumuse; et naine oli lootnud, et ta lubab tõe välja selgitada; et ta vannub oma au nimel, et saab hakkama sellega, mis kellelgi teisel polnud õnnestunud.

Kim juhatas nad majast välja.

„Me helistame teile hiljem,” ütles Kim. „Täna pärastlõunal. Kas nii sobib?”

„Väga hea, me jääme ootama,” vastas Strike.

Robin vaatas tagasi, kui suundus koos Strike’iga mööda päikesest valgustatud aiatreppi alla tänava poole, ja tabas Kimi kummalise pilgu, otsekui oleks naine leidnud külaliste juures midagi, mida ta polnud oodanud. Kui ta nägi, et Robin vaatab, naeratas ta äraolevalt ja pani sinise ukse nende taga kinni.