Читать книгу Vere sund онлайн

89 страница из 142

„Ma ei tahagi teda lahti lasta,” vastas Robin. „Minu meelest on ta väga tore.”

„Noh, jäägu see siis sinu hingele, kui temaga kunagi probleeme hakkab tekkima.”

„Minu hingele see ei jää,” ütles Robin. „Minu kaela sa teda ei aja. Tema töölevõtmine oli ühine otsus. Sina olid see, kellel oli ajutistest sekretäridest kõrini…”

„Ja sina olid see, kes ütles „võib-olla poleks paha võtta traditsioonilisem asjaajaja” ja „me ei peaks teda tema vanuse pärast alahindama”…”

„… ma tean, mida ma ütlesin, ja vanuse-jutu juurde jään ma ka nüüd. Ja meil ongi vaja kedagi, kes saaks tabelitest aru, kes on korrastatud töömeetoditega, aga sina olid see, kes…”

„… ma ei tahtnud, et sa süüdistaksid mind vanuselises diskrimineerimises.”

„… sina olid see, kes talle seda tööd pakkus,” lõpetas Robin kindlalt.

„Ma ei tea, mis pagan mul mõttes oli,” pomises Strike ja nipsas sigaretituha aknast välja.

Patricia Chauncey oli viiekümne kuue aastane, kuid välja nägi kuuekümne viiene. Ta oli kõhn naine sügavate kortsudega, pärdikuliku näoga ja uskumatult tintmustade juustega, ning suitsetas büroos lakkamatult e-sigaretti, kuid teda võis näha tõmbamas pärissigareti suitsu sügavale kopsudesse samal silmapilgul, kui tema jalad tööpäeva lõpus kõnniteed puudutasid. Pati hääl oli nii madal ja räme, et telefonis aeti teda tihtipeale Strike’iga segi. Ta istus büroo eesruumis Robini endise laua taga ja oli võtnud nüüd, mil Robin oli läinud üle täisajaga detektiivitöö peale, üle suurema osa büroo telefonivastamisest ja haldamisest.