Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн

13 страница из 27

Cloughil on hea meel, et naine seda küsis. Ta oleks ka seda teada tahtnud, aga kartis end Trace’i ees lolliks teha.

„Looded muutuvad,“ põhjendab Trace napisõnaliselt. „Liiv tassitakse mujale, mõned osad uhutakse liiva täis, teised jäävad paljaks. Kivikesed lükatakse kõrgemale rannale. Asjad, mis olid kord maetud, tulevad päevavalgele.“

„Nagu luud,“ täheldas Steve. „Need võidi matta kaugele tõusujoone kohale, aga mida lähemale vesi tõuseb, seda rohkem see pinnast eemaldab. Ja siis tuli osa kaljuseina ka nende peale alla.“

„Kas saite neid korralikult näha?“ küsib nüüd Clough.

„Mitte eriti,“ vastab Steve. „Tõusuvesi pressis liiga kiiresti peale. Me ei tahtnud vales rannaosas veelõksu jääda. Aga ühe pilgu põhjal ütleksin, et nägime rohkem kui ühte surnukeha.“

Clough ja Judy vahetavad pilke. „Kindlasti inimeste omad ikka?“

„Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt jah.“

„Leidsime midagi veel,“ sõnab Trace, kelle hinnang pole kunagi tagasihoidlik. Nad on pubi juurde jõudnud. Selle silt, mis kujutab üsna maitselagedalt kaljult alla kukkuvat meest, kriiksub jõudu koguvas tuules. Nad näevad aknast Tedi, kes õlletoobrit huultele tõstab. Aknast langevas kollases valguses toob Trace nähtavale eseme, mis meenutab natuke soojustusmaterjali, väikese palli kohevaid kollakaid kiude.