Читать книгу Kaldajärsaku Maja онлайн
19 страница из 27
„Võib nii öelda küll,“ tõdeb Nelson.
„Harryl on raske aasta olnud,“ selgitab Michelle kaastundliku alatooniga.
Võib ka nii öelda, mõtleb Nelson, kui nad viimaks ometi basseiniäärsest restoranist lahkuvad ja hotellisalongi kohvile siirduvad. Eelmine aasta oli teda kostitanud kahe lapsetapja, vähemalt kolme hullumeelse ja ühe pentsiku suhtega, millist ta kunagi varem kogenud polnud. Suhtest mõeldes tõuseb Nelson järsku püsti. „Lähen jalgu sirutama,“ toob ta põhjenduseks. „Võib-olla kõllan kiirelt Rebeccale ka.“ Õues on mobiililevi parem.
Välja jõudnud, jalutab Nelson kaks korda ümber basseini, mõeldes kuritegudest, mille eest ta Keni vahele saaks võtta. Siis taandub ta pimedale „Itaalia terrassile“ – üsna hüljatud alale täis tühje urne ja kunstipäraselt lõhutud sambaid.
Ta klõpsab nimedel ja kerib R-ini. „Tere,“ ütleb ta viimaks, „kuidas läheb?“
Dr Ruth Gallowayl läheb õigupoolest üsna halvasti. Phil, tema õppetooli juhataja North Norfolki ülikoolis (UNN), oli peale käinud, et kell viis tuleb maha pidada planeerimiskoosolek. Selle tagajärjel jäi Ruth sel nädalal kolmandat korda lapsehoidu hiljaks. Kui ta King’s Lynni ridaelamuboksi ees pidurite kriisates auto peatab, vasardab tal peas, et nüüd on ta nimi mõnda müstilisse „Halbade emade“ musta nimekirja kantud. Lapsehoidja, mõnus vanadaam nimega Sandra, kelle kasuks oli Ruth otsustanud pärast põhjalikke intervjuusid ja soovitajate läbihelistamist, on mõistev. „Pole probleemi, kullake. Ma tean, mis tunne on töötaval inimesel.“ Sellegipoolest tunneb Ruth end süüdi. Ta ei tea kunagi, kuidas õieti Sandraga rääkima peaks. Ta pole päriselt sõber, aga ka mitte tudeng ega kaasõppejõud. Kord oli ta pealt kuulnud, kuidas üks teine ema (Sandra hoiab veel kaht last) Sandraga köögis lobises, klatšis oma meest ja tema räpakust ja teisi lapsi, kes keelduvad kodutöid tegemast ja köögivilju söömast. See kõlas nii sõbralikult ja hubaselt ning Ruth igatses kaasa lüüa. Aga temal polegi meest ega teisi lapsi. Ja tema töö kohtuarheoloogina, kes spetsialiseerub ammu surnud inimeste luudele, pakuks mõnusateks köögijuttudeks vaevalt head ainest.