Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

19 страница из 36

Mirabelle oli kogukas naine, kes meenutas mulle juba lapsena „Matilda“ etenduses nähtud direktriss Sõnniste märkimisväärselt elutruud koopiat. Mirabelle ja ema kaotasid mu tol päeval teatris korraks ära. Mina seevastu nägin neid oma peidukohast. Vaatasin neid rõdult ja jälgisin, kui lähedal nad teineteisele füüsiliselt olid. Ema lubas Mirabelle’i endale alati palju lähemale kui mind. „Isiklik ruum, Ursula, isiklik ruum,“ sillerdas ta ikka.

Hoidsin tal nüüd silma peal, ise oma ema nägemisvälja piiril passides nagu alati. Ta juhatas meid söögitoast vastuvõturuumi, nagu tutvustaks meile oma maamaja. Olukord oli küll vihastav, kuid samas ei saanud salata, et selles kõiges oli ka midagi Cluedot2 meenutavat; erilise jume andis asjale Mirabelle’i kujutlemine tüseda punetava näoga koka või koguni võimaliku mõrvaohvrina.

Kõiki tube ehtisid lahmakad maalid: eksootilised lahingud, luitunud safarid ja romantiseeritud laevade hiiglaslikud tuulest pakil purjed. Perekonnavapid nägid õnnetud välja. Tumedatelt portreedelt vahtisid vastu näod, pärani silmad värvi lukustatud, otsekui igaveseks vaigistatud, tundes ometi meeleheitlikku soovi rääkida, hüüda, hoiatada. Siin-seal hakkasid teravalt silma tumedad piirjooned, mis tähistasid neis kohtades kunagi rippunud ja nüüd justkui aja poolt ära põletatud portreede asupaiku. Ehk olid need kujutanud perekonna musti lambaid või sugupuust pudenenud, kuskile mujale mädanema jäetud plekilisi õunu.