Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

17 страница из 36

Mirabelle nägi oma vuhvel-maaproua riietes, millelt ta polnud suutnud Londoni kihti maha kratsida, läbi ja lõhki välja nagu pankuriproua. Minu lühendatud versioon sõnast „pankuriproua“ on kirja panemiseks liiga räme, aga küllap taipate, mida ma silmas pean. Keegi ei jõudnud ära imestada, miks ema oli otsustanud sõbruneda ühe sedavõrd labase naisega. Isegi siis, kui nad koos olid, jäi ikkagi mulje, et nad ei salli teineteist. Aga nad olid nii kaua sõbrad olnud, et selle põhjus oli ammu ununenud.

Meie sammud kajasid tumedal kivipõrandal vastu, kui me halli astusime. Uhke trepp kerkis loogeldes ülespoole ja kadus röögatu katuse suunas. Kõrged maast laeni ulatuvad aknad näisid olevat valguskindlad, läbi paksude vitraažide aimus üksnes pisut päeva. Sünged värvid levitasid kõikjale väsinud kuma. See heitis ruumi sumbunud kirikut meenutavaid varje, otsekui oleks maja projekteerinud inimene, kel oli palju varjata.

Läbi liikumatu õhu vonklesid tihked tolmuräbalad, nagu pudenenuks maja aegamisi pulbriks. Päevinäinud puittahveldis ja paksu lakikihiga kaetud raamid pudisesid aegamisi, jättes endast maha kangekaelse kuiva ja kõikjale imbuva taelalõhna. See oli otsekui kunagi ropprikaste viktoriaanide poolt elamiseks ehitatud mausoleum. Tegemist oli kõhedust tekitava vana majaga ja ei pidanud eriti pingutamagi, et ette kujutada, kuidas keegi selle paiga asukatest oma emast topise teeb ja selle aknale istuma paneb. Heitsin pilgu ema suunas. Mõte oli ahvatlev.