Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

15 страница из 36

Häärber mõjus sobivalt rangena. Varju jäävate akende kohal kortsutasid laupa hiiglaslikud kivikarniisid. Igast kivist veritses üksnes sõnulseletamatult rikastele arusaadavaid ammuseid kannatusi ja meeleheidet. Olgu siinkohal rõhutatud, et mitte päris verd. Või vähemalt veel mitte. Ometi ümbritses kogu maja sügavalt melodramaatiline aura, mida suudab kirjeldada vaid äärmiselt sõnaosav inimene. Me pidanuks saabuma raevukast äikesetormist põhjustatud kaoses, juuksed vihmast tilkumas, vesi pilku ähmastamas, taevast paiskuv happevalge lõõsk kivise ilmega maja valgustamas.

Reaalsuses tervitas meid selle võrdlemisi morni päeva lõpul tädi Mirabelle.

„Täna on õhus juba talve tunda,“ sõnas ta end judistades. „Tule seame sind sisse, Pandora.“ Ta pani käe ümber ema õlgade ja mulle sai osaks tema tavaline kibestunud naeratus.

Tädi Mirabelle pole tegelikult mu tädi, vaid ema lapsepõlvesõbranna ja minu ristiema, kuigi selles olen ma küll kindel, et usk ei puutu seejuures vähimalgi määral asjasse. Ta pole päris pereliige ja ma ei jäta talle kunagi seda meenutamata.